ARTIKLID

ARTIKLID
Mis on alkoholsõltuvus ja millal on vältimatult vaja pöörduda arsti juurde
Alkoholsõltuvus on krooniline ja sageli progresseeruv, eluaegne haigus, mida iseloomustavad:

  • Tung ja iha alkoholi järele
  • Füüsiline sõltuvus alkoholist (pohmeluse seisundi teke peale joomise katkestamist).
  • Jätkuv vajadus alkoholi järele hoolimata sellega seonduvatest väga tõsistest perekondlikest, sotsiaalsetest ja tööalastest probleemidest.

Pole kindlat päevas joodavat alkoholi kogust, mis võimaldaks inimest nimetada alkohoolikuks. On teada, et alkohoolikutel tekib tolerants alkoholi suhtes (vajadus suurendada purju jäämiseks joodava alkoholi kogust). Alkoholsõltuvuse viimases ehk lõppstaadiumis langeb alkoholi taluvus järsult ja piisab vaid paarist õllest, et kogu päev “vines” olla. Pole ka kindlat reeglit, mis ütleks kui tihti peab jooma, et olla alkohoolik. Alkoholismi võimaldab sedastada aga sõltuvus – fakt, et inimene sõltub alkoholist või loodab selle päästvale toimele oma igapäevases elus. Ka patsiendi keha ja aju sõltuvad sel juhul alkoholi olemasolust neis kulgevate keemiliste reaktsioonide läbiviimisel. Alkoholi tarvitamise lõpetamisel reageerib organismi ainevahetus sellele ränkade muutustega. Tekib pohmeluse seisund värisemisega kätes või kogu kehas, kiire südametegevus- ja hingamine, palavik, oksendamine ja unetus. Võivad tekkida ka mitmesugused meelepetted (viirastused) ja krambid.
Alkoholism põhjustab palju probleeme inimese elus. Alkoholism suurendab meeleolu languse (depressiooni) tekkimise ja enesetappude riski. Alkoholismil on samuti suur osa kuritegudes, liiklusõnnetustes ja koduses vägivallas. Alkoholismil on oma roll ka juhuslikus rasestumises ning haigestumisel muudesse narkomaaniatesse ja AIDS’i. Alkoholsõltuvus põhjustab mitmeid kehalisi haiguseid nagu maksa kärbumine, südame rütmihäired, maohaavand ja ajurabandus. Alkoholi tarvitavatel rasedatel naistel on oht saada mitmesuguste erinevate sünnikahjustustega lapsi. Ülemaailmne statistika näitab, et alkoholsõltuvus tekib 10-l protsendil meestel ja viiel protsendil naistest. Alkoholismi tekkes on olulised nii pärilikud tegurid kui sotsiaalsed faktorid. Selliseid – elustiiliga kaasnevaid tegureid nagu alkohoolikutest sõbrad, alkoholi kerge kättesaadavus, ühiskondlik heakskiit alkoholi tarvitamiseks või keerulised probleemid isiklikus elus – võivad olla hoopis olulisemad kui pärilikkus.
Kas sul on probleeme alkoholiga?
Probleemidele alkoholiga viitab hommikune pits, et rahustada närve või võidelda pohmelusega, kassiahastus ja süütunne liigse joomise tõttu. Sageli esinevad pikad, mõnest päevast kuni kuuajased joomaperioodid. Üksinda joomine. Probleemid tööl, mis sageli viivad töökoha kaotuseni ja omakorda rahaliste raskusteni. Enam ei toituta korralikult ega hoolitseta oma välimuse eest. Juuakse sageli mälukaotuseni. Juhitakse joobnuna autot. Alkoholijoobes võidakse vigastada ennast ja teisi. Vägijoogi pudeleid peidetakse kõrvaliste pilkude eest. Tekivad meeleolu- ja isiksushäired. Alkoholi mürgine toime siseorganitele põhjustab hommikust oksendamist, kätevärisemist, näopunetust, tuimust, nõrkust või kipitustunnet kätes või jalgades. Sagedased on vigastused, eriti kukkumisest.

Haiguse kulg

Enamikul alkohoolikutest on alkoholiga seotud probleemid tekkinud kahekümnenda ja neljakümnenda eluaasta vahel. Peale seda jääb alkoholism krooniliseks , tavaliselt eluaegseks haiguseks. Alkohoolikul on joomisest hoidumine väga raske. Ta võib olla pikemat aega kaine, kuid pidurid alkoholi suhtes on kadunud ja võttes esimese pitsi tekib jälle uus joomaperiood. Abiks võivad olla tugev toetus perekonna poolt ja lävimine korralike, alkoholi mitte tarvitavate sõpradega. Kahjuks inimese enda tahtejõud sõltlast reeglina enam ei aita.

Alkoholsõltuvuse ravi

Ravi võtmeküsimuseks on aidata patsiendil alatiseks lõpetada või normaliseerida alkoholi tarvitamine. Esimeseks sammuks on inimese võõrutamine alkoholist. Olenevalt konkreetsest isikust ja temal esinevatest sümptoomidest valitakse ravi. Vaja võib minna organismi üldseisundit tugevdavaid ravimeid, vahel ka rahusteid ja antidepressante, mis kõrvaldavad alkoholist loobumisega kaasnevat ärevust, hirmu, meeleolulangust ja unehäireid. Edasi saab kasutada kas ravi alkoholist täielikuks loobumiseks või uut nn Sinclair’i meetodit, mis vähendab iha alkoholi järele ja võimaldab kolme kuni neljakuulise ravi järel hakata mõõdukalt jooma ja oma alkoholitarvitamist soovikohaselt kontrollima.
Inimestele, kellel on probleemid alkoholiga oskavad kiiret nõu anda teie perearst ja lähim psühhiaater. Alkoholsõltuvuse ravile spetsialiseerunud raviasutusi on Eestis kaks: Tallinnas Wismari haigla ja Tartus A-kliinik (Tartu Riia 13, telefon 7427888).
Tartu A-Kliiniku psühhiaater
Laur Toomaspoeg

Alkoholsõltuvus ja selle ravi tänapäeval

Maailmas kõige enam kasutatavaks mõnuaineks on tõenäoliselt alkohol. Ka eestlaste poolt enimtarvitatavaks uimastiks on jätkuvalt alkohol. Mõnuaine ehk uimasti korduv ja liigne tarvitamine võib teatud tingimustel viia sellest ainest sõltuvuse kujunemiseni. Alkoholi ülemäärasel pruukimisel võib tarvitajal kujuneda sõltuvus alkoholist ehk alkoholsõltuvus. Alkoholsõltuvuse seisundile iseloomulikeks tunnusteks on vastupandamatu või raskesti kontrollitav soov juua alkoholi, alkoholi taluvuse tõus ehk alkoholtolerantsuse tekkimine (nn. “suurem kandmine”) aga ka joomise lõpetamisel või vähendamisel tekkivad tüüpilised võõrutusnähud (üldine halb enesetunne, võib esineda südamepekslemist, higistamist, käte värisemist, unetust, ärevustunnet, iiveldust, aga ka krampe). Sõltuvusega inimesel kulub järjest enam aega ja energiat alkoholiga seonduvatele mõtetele, alkoholi hankimisele, selle tarvitamisele, tervise taastumisele peale joomise lõpetamist ning kõige eelneva käigus tekkinud segaduste klaarimisele (nt. tööle minemata jätmine, konfliktid kodustega, joobes lubadest ilma jäämine jms.) On küllalt tavaline, et joomisest ja sellega seonduvatest probleemidest sugenevat halba enesetunnet püütakse omakorda paranda alkoholiga. Ajutiselt võib isegi tunduda, et edukalt. Tegelikkuses on aga leevendus illusoorne – probleemid sellest ainult süvenevad. Tasahilju kujuneb olukord, kus mitte “inimene ei kontrolli alkoholi” vaid “alkohol kontrollib inimest”. On täiesti loomulik, et selline elu on väsitav ja kurnav nii kehale kui vaimule – pikapeale tulevad haigused, jooja meeleolu alaneb, ta muutub kergesti ärrituvaks ja pahuraks. Abi ja leevendust otsitakse taas alkoholist. On ju kogetud, et alkohol teeb enesetunnet ja meeleolu paremaks, kas või mõneks tunniks… Ja ring saab täis. Ja nii ikka ja jälle, ikka ja jälle…
Sõltuvus kujuneb erinevatel inimestel välja erineva kiirusega. Ka tarbitavad alkoholikogused võivad olla väga erinevad. On inimesi, kellel sõltuvusseisund kujuneb kiiresti (vähem kui aastaga) ning mõnikord suhteliselt väikeste alkoholikoguste tarvitamisel. Samas on joojaid, kel ka aastaid kestnud suhteliselt suurte alkoholikoguste tarvitamine ei ole viinud sõltuvuse väljakujunemiseni.
Ka sõltuvuse vorm võib olla indiviiditi väga erinev. Üks inimene võib juua “võttes” iga päev natuke, teine joob mitmepäevaste või koguni nädalaste “tsüklitena”, millede vahele võib mõnikord jääda mitu kainet kuud. Sõltuvuse arenedes tsüklid sageli pikenevad ja nende vahelised perioodid lühenevad.
Sõltuvuse kujunemist või mittekujunemist mõjutavad oluliselt nii pärilikud kui keskkonnategurid. Oluliseks päriliku eelsoodumuse näitajaks on alkoholiprobleemide olemasolu vanematel või nende lähisugulastel. Olulisteks keskkonna mõjuriteks on näiteks kasvutingimused lapsepõlvekodus (kasvamine koos alkoholsõltlasega, vägivald, emotsionaalne “külmus”), sotsiaalne taust (töötus, aga ka näiteks liiga pingeline töö, materiaalsed probleemid) kultuurikeskkond (üldine suhtumine alkoholi, muude vaba aja veetmise võimaluste olemasolu).
Ülemäära joojad erinevad omavahel suuresti veel ühe olulise joone poolest – suhtumise poolest oma joomisse. On neid, kes probleemi olemasolu ei salga. Sagedamini võib aga kohata probleemi eitamist, usutakse, et “päris joodikud” joovad palju rohkem – “mina saan veel oma asjadega hakkama”, “mina pole veel kunagi tööle minemata jätnud”, “mina ei joo ju iga päev”, “ mina ei joo end kunagi käpuli maha” jms. Sageli joomise kestes kriitikavõime oluliselt väheneb.
Kust siis õigupoolest läheb piir “normaalse” ja “ebanormaalse” alkoholitarvitamise vahel. Tekkivate tervise- ja jooberiskide põhjal on välja töötatud tervele nn. keskmisele inimesele mõeldud soovituslikud piirid. Meestel on selleks piiriks 24 alkoholi standard ann ust*(vt artikli lõpus) nädalas. Naiste “nädalanorm” on 16 standard ann ust. Normi ületamine on käsitletav liigjoomisena. Liigtarvitamisega on tegemist ka siis kui ühe joomakorra ajal mees joob 7 või enam ning naine 5 või enam standard ann ust. Tegemist on siiski abstraktsete normidega. Üksikisiku tasandil tuleb sageli arvesse võtta mitmeid individuaalseid riskifaktoreid ning “isiklikke norme” vastavalt väiksemaks kohandada.
Ilmseteks näitajateks “liialeminekust” on alkoholist põhjustatud tervisekahjustused (alkohoolne maksapõletik, kõhunäärmepõletik, vererõhu kõrgenemine, maovaevused ja teised alkoholi liigtarvitamisega seotud kehalised haigused), joomisest sugenenud probleemid suhetes lähedastega, tööl ja õigusrikkumised.
Mida siis teha juhul kui keegi tarvitab alkoholi üle normi? Kas on mingit lootust või mingeid võimalusi alkoholitarvitamise piiramiseks? Kas on mingeid ravimeid?
Alkoholiprobleemi küüsis vaevleva inimese aitamisel on äärmiselt oluline, et aidatav inimene ise saaks aru probleemi olemasolust ning sooviks sellest vabaneda. Kedagi ei saa aidata vastu tema tahtmist. Samas saavad lähedased ja kolleegid abivajajat aidata probleemi märgata ning toetada ja innustada teda spetsialisti abi otsima.
Kuna alkoholiprobleem on väga mitmetahuline, peaks temaga edukaks toimetulekuks tegelema nii selle meditsiinilise, psühholoogilise kui sotsiaalse küljega. Mõnikord saab sellega hakkama üks spetsialist, mõnikord on vaja mitme erineva spetsialisti koostööd. Mõnikord piisab, kui probleemiga tegeleb vaid ülemäära jooja, mõnikord on aga raviprotsessi otstarbekas kaasata ka lähedasi, kolleege, õigusorganite töötajaid.
Siin veidi üksikasjalikumalt meditsiinilistest võimalustest. Ravimitega on joomisprobleemi sekkumiseks põhimõtteliselt kolm võimalust.

  • Esimeseks võimaluseks on erinevate ravimite abil psüühika tasakaalustamine – et inimene ei vajaks alkoholi nn. “ravimina” erinevate häirivate enesetundeilmingute kõrvaldamiseks. Sellisteks ilminguteks võivad olla näiteks ärevus, kurvameelsus, närvilisus ja kergesti ärritumine, uinumisraskused jms.. Neil puhkudel kui meeleolu saab ravimitega parandatud väheneb alkoholi tarvitamise vajadus iseenesest.
  • Teiseks võimaluseks on anda inimesele ravimit, mis organismis alkoholiga kokkusattumisel tekitab reaktsioonina väga ebameeldiva enesetunde, mõnikord aga koguni eluohtliku seisundi. Sellist ravi võib mõnes mõttes nimetada “hirmuraviks”- teadmine, et alkoholi tarvitamine võib viia tõsiste tagajärgedeni (kuni surmani välja), aitab joomishimulisel alkoholist hoiduda. Kasutatavaks ravimiks on disulfiraam, mille naha alla paigutatavat ravimvormi rahva hulgas ka “ampullina” tuntakse. Kõnealune meetod eeldab alkoholist täielikult loobumist..

Ei ole sugugi haruldane, et inimene, mõistes, et alkoholitarbimine on tema kontrolli alt väljunud, soovib küll olukorda parandada kuid ei soovi hakata täiskarsklaseks. Pigem sooviks ta joomist uuesti kontrolli alla saada. Sellisel juhul võiks kasu olla

  • kolmandast ravimeetodist , mille puhul ravimina kasutatakse opioidretseptorite blokaatorit ning sellele lisaks psühhoteraapiat. Tegemist on mõneti ebatraditsioonilise meetodiga – inimene püüdes sõltuvusest vabaneda võib esialgu jätkata alkoholi tarvitamist talle tavalisel viisil. Kõnealune meetod tugineb teoreetilisele käsitlusele, milles alkoholi tarvitamist vaadeldakse nn. õpitud käitumisena. Kui käitumine on õpitud, siis on võimalik seda ka ümber õppida. Joomine muutub harjumuspäraseks ning seda korratakse üha uuesti ja uuesti, sest ta saab positiivselt “kinnitatud”. Kinnitamine toimub nii psühholoogilisel kui bioloogilisel tasandil. Alkohol tekitab tarvitamisel hea enesetunde või leevendab halba enesetunnet. Põhjuseks on joomise ajal ajus vabanevad endogeensed endorfiinid – organismi enda poolt toodetud narkootilised ained, mis tekitavad mõnutunnet. “Mälestus” sellest mõnutundest seostub inimese ajus üha tugevamini mitte ainult alkoholiga, vaid ka alkoholi tarvitamisega seotud asjaoludega (koht, seltskond, meeleolu, mõtted jne.). Korduval tarvitamisel lisandub üha uusi sündmusi, olukordi, inimesi, kohti, mis jooja ajus seostuvad alkoholi, selle tarvitamise ning mälestusega sellest tulenevast heaolust ja mõnutundest. Juba olemasolevad seosed muutuvad üha tugevamaks. Taas “mõnutundega” seostatud olukordade, kohtade või inimestega kokku puutudes muutub jooja ajus mälestus kogetud “mõnutundest” aktiivseks ning tekib tung seda taas kogeda. Korduva joomise tagajärjel käivitavad seega joomisimpulsi üha arvukamad joojat ümbritsevad asjaolud. Tekkiv impulss omakorda on üha tugevam. Joomata jätta on seega üha raskem – harjumus muutub üha tugevamaks. Nagu eespool öeldud “kinnitatakse” joomisharjumust ajusiseste mõnuainete endorfiinide poolt. Võttes iga kord enne alkoholi tarvitamist opioidretseptorite blokaatorit, mis blokeerib ajus eelpoolnimetatud mõnuainete endorfiinide kinnitumiskohad – retseptorid, hoitakse ära mõnutunde tekkimine ehk teisisõnu võetakse ära “kinnitaja”. Käitumine, mida ei kinnitata, hakkab tasapisi nõrgenema ning lõpuks kustub. Baasravi kestab minimaalselt 3-4 kuud. Selle perioodi kestel toimuvad regulaarsed visiidid nii arsti kui psühhoterapeudi juurde. Visiitide käigus kaardistatakse inimese psüühiline ja füüsiline seisund, alkoholikasutamise iseloom, tarvitatava alkoholi hulk, tarvitamise motiivid, tarvitamisega seotud probleemid, otsitakse alkoholilkasutamisele alternatiive, analüüsitakse inimese elus alkoholist loobumisega kaasnevaid muutusi, sellega seoses tekkida võivaid probleeme. Sellisel viisil tegeldakse nii probleemi bioloogilise kui psühholoogilise küljega. Kõnealune meetod, tuntud tema looja järgi ka Sinclair’i meetodina, on suhteliselt pikalt olnud kasutusel Soomes ja Ameerika Ühendriikides kus seda on põhjalikult uuritud ja kus ta on oma efektiivsust tõestanud. Nagu öeldud, ei ole selle meetodi puhul enne ravi algust ega ka ravi ajal vaja alkoholikasutamist tingimata lõpetada. Himu alkoholi järele, nagu ka kasutatavad alkoholikogused ning kasutamise sagedus vähenevad ravi jooksul järkjärgult iseenesest. Peab rõhutama, et ravi sellise meetodiga on kompleksne – ainuüksi ravimi võtmisest ei piisa. Eestis kasutatakse Sinclair’i meetodit Tartus tegutsevas A_Kliinikus.

Kelle poole siis tasuks alkoholiprobleemiga tegelemiseks pöörduda?
Tavaliselt tegeleb alkoholi- ning sellega seonduvate probleemide raviga psühhiaater – arst, kes on saanud sõltuvusprobleemide alal vastava väljaõppe. Enamus psühhiaatreid võtab vastu polikliinikutes ning erakabinettides. Esmast nõu oskab kindlasti anda ka perearst. Kaasnevate psühholoogiliste probleemidega (joojal enesel, lähedastel) aitab toime tulla psühholoog. Abi võib sealjuures olla nii individuaalsest, pere- kui grupiteraapiast. Paljud on leidnud tuge sõltuvusprobleemidega inimeste eneseabiliikumisest nn. Anonüümsete Alkohoolikute liikumisest. Vabariigis on ka mõned spetsiaalselt sõltuvusprobleemidele keskendunud raviasutused (Wismari Haigla Tallinnas, A-kliinik Tartus). Seega võib abi ja informatsiooni saamiseks pöörduda perearsti, lähima psühhiaatri või psühholoogi vastuvõtule. Viimasel ajal ei ole haruldane, et abi saamiseks pöördutakse mõnda teise linna. Näiteks kui soovitakse suuremat anonüümsust või kui kodukohas vastav spetsialist puudub, saab abi eelpool nimetatud spetsialiseeritud raviasutustest. Tartu A-polikliinikusse saab regist reeruda ja informatsiooni küsida telefonil 7 427 888. Teenustega saab tutvuda ka kodulehekülje: www.akliinik.ee. vahendusel.

Selgituseks: 1 annus
= 0,4 cl viina
= 0,33 l 5-6 % õlut
= 0,8 cl (klaas) kanget veini
ehk 0,5 l pudel keskmist õlut (5-6 % ) = 1,5 ann ust
0,5 l pudel kanget õlut (üle 6%) = 2 ann ust
0,7 l pudel lahjat veini = 6,5 ann ust (n. punane, valge, roosa)
0,7 l pudel kanget veini = 9,5 ann ust (n. vermut, portvein)
0,5 l viina/ viskit/konjakit vms. = 12 annust

Hanna Sova
psühhiaater
Tartu A-Kliinik